Carlos Baca-Flor’i õlimaali meistrikoopia

Koopia maalimise plussid ja miinused, kunstnikust ning õlimaali valiku põhjused

21. jaanuar 2020 4 minutit lugemist
Minu maalitud Carlos Baca Flori meistrikoopia õlimaal
Minu koopia Carlos Baca-Flor’i maalist “Estudio de joven”

Miks ma selle valisin?

Leidsin selle maali täiesti juhuslikult Instagrammist. Sel ajal oli veel sõprade aktiivsus ja nende laikimine avalikult nähtav. Hetk, kui see funktsionaalsus ära kadus, olin natuke pettunud. Seda mitte sugugi selle pärast, et ma kellegi tegemisi oleksin seal jälitanud, vaid et see oli suurepärane visuaalsete leidude allikas.

See oli armastus esimesest silmapilgust. Kompositsioon, meeleolu ja värvid, kõik need olid silmale ilus vaadata ja hinges tekkis omamoodi uudishimu. Miks see mulle nii sümpaatne on?

Esmapilgul tundub maal lihtne ja värvid oma tuhmuses annavad märku, et ehk on tegemist juba ajahammast näinud tööga. Järgmisel hetkel aga tuleb esile hele-tumeduse suurepärane tasakaal. Need tuhmid värvid, mis nahatooni edasi annavad, on just sellised, et kõik oleks justkui öeldud.

Oma peas keerasin ma tumedat natuke tumedamaks ja heledat veidi kirkamaks. See oli esimene hetk, kui ma mõtlesin, et teeks järgi!

See pole edev maal. Noormehe poos tundub otsivat tuge väsimusele, pilk on suunatud allapoole nii, et lõua alla tekib lott. Või on see pelgalt lõua vari? Käsi on tõstetud pea peale, mis pole just kõige mugavam asend, aga selliselt annavad nina, silmad ja suu käe taustal ennast suurepäraselt näole.

Esile tükib loomulikkus, välja arvatud see ebamugav käe asend pea peal. Noormehe mõtestatud olek võib vabalt olla seotud tolle päeva hommikuga ja olla täiesti pragmaatilise sisuga, kuid see võib olla ka sügavam meditatsioon.

Sageli küsin oma peas mõnda pilti või maali vaadates, et kas ma paneks selle endale tuppa seinale või kuhu see mu meelest võiks sobida?
Kuna see maal mulle väga väga meeldib, siis vastaksin otsemaid ‘jah’, sest see on mu meelest täpselt see, mis peegeldab teatud tasakaalu füüsilise ja metafüüsilise vahel – on keha ja on tundmus.
Seega on tekkiv kombinatsioon selline, mis maandab pinged, kuid hoiab ruumi vägagi elus.

Koopia maalimisest

Originaali järgi maalimine on nauding. Seda sellepärast, et valitud sai töö, mis inspireerib oma sarmi, salapära ja iluga. Õlimaali meistrikoopia maalimine on minu jaoks osa saamine maali geniaalsusest. See on värvide sünergia, atmosfäär ja salapära. Salapära ja maagia on iga suurepärase maali oluliseks komponendiks.

Foto Carlos Baca Flori originaalist
Carlos Baca Flor’i originaal maal

Tõsi on, et kopeeritud töid ei hinnata eriti kõrgelt ja seda hea põhjusega – originaali autor on kõik rasked otsused juba sinu eest ära teinud. Ka on paika pandud fookus ning maalil on kujutatud just niipalju kui vaja. On leitud tasakaal ja sõnum, konflikt ja selle lahendamine. 

Toon välja mõned õlimaali meistrikoopia maalimise plussid ja miinused:

Koopia maalimise plussid:

Koopia maalimise miinused:

Maalimise kogemus

Aluseks võtsin erinevad fotod, mis netis antud maali kohta saada oli. Nii sai võrrelda värve ja arvutis paika kruttida kõige meelepärasem värvibukett.

Kogu maalimise protsess läks kiiresti. Kokku nii umbes kolm-neli päeva plus veel natuke lõpuviimistluse jaoks.

Eesmärgiks oli enda jaoks kätte saada meelepärane naha tonaalsus, et see oleks elav ja tooks esile modelli tõmmu nahatooni.

Fookus jäi kindlalt näo juurde. Seal andsin kõige püüdlikumalt edasi detaile, värvide sulamist ja näo piirkondade värvi jaotumist.

Juustest ja seljatagusest sai maali kõige tumedam piirkond ja üles tõstetud käele langeva valguse mõjul sellest kohast kõige heledam.

Võib arvata, et kunstnik kujutas modelli täiselu suuruses. Ideelis on see alati kõige parem variant, sest siis jääb olemata lisatöö visuaalselt maalitavat muus mõõdus kujutada. Ma võtsin õlimaali meistrikoopia lõuendiks aga 16x22cm suuruse papi, mis on umbes kaks ja pool korda originaalist väiksem. Sellega tegin oma elu keerulisemaks, sest detailide maalimine on väiksema pinna puhul omaette number. Lisaks jääb väiksema lõuendi puhul selle tekstuur rohkem domineerima. Tööd lähemalt uurides või tööst pilti tehes võib see hakata häirima.

Kunstniku lühitutvustus

Carlos Baca-Flor on Peruu kunstnik, peamiselt tuntud kui hüperrealistlik portretist. Ta sündis Islay linnas Peruus. Tema isa oli boliivlane ja ema peruulane. Nelja aastasena kolis perekond majanduslike raskuste tõttu Tšiilisse. Mõne aasta pärast suri tema isa ning nad jäid emaga kahekesi.

Kunstnik Carlos Baca Flor
Carlos Baca-Flor
Valik kunstniku teisi õlimaale
Valik kunstniku teisi töid

Tšiili kunstikoolis tunti teda kui el crítico (“kriitik”). Seda sellepärast, et ta otsis ja leidis alati oma töödes üles vead ja kohad, mida oleks saanud teha paremini. Lisaks sellele aitas ta oma kursusekaaslasi värvide segamisel. Kui nood ei suutnud ise vajaminevat värvi valmis segada, siis tuli appi el crítico.

Nii kunstikoolis kui ka hiljem oma elus võitis Baca-Flor mitmeid auhindu ja sai oma eluajal nautida edu ja kuulsust.

Iseloomu poolest oli ta pigem pedantlik. Talle oli omane range distsipliin ja teatud tõsidus. Teda võib kirjeldada kui tagasihoidlikku ja oma põhimõtetele kindlaks jäävat inimest. Võimalik, et just seetõttu valis ta hoolega inimesi keda ta maalis. Peale selle olid talle vastumeelsed need, kes viljelesid dekadentlikku ja ülevoolavat eluviisi.

Tema eeskujudeks olid Chardin, Da Vinci, Rembrandt, Hans Holbein ja Van Dick.

Seda kõike sain ta elust teada alles peale tema maali koopia valmimist. Sel hetkel tekkis huvi, et kelle pintslitõmmete jälgedes ma olin käinud ja milliseid maale ta veel loonud on.