Illustratiivsed maalid ajakirjale Mihus
Järjekorras teised illustratsioonid ajakirjale Mihus, õlimaalidena.
Artikleid saab lugeda aadressil https://mihus.mitteformaalne.ee/
Allpool toon ära mõned illustratsioonid ja mõtted, mis tekkisid maalimise käigus või sellele tagant järele mõeldes.
Septembrikuu numbri teemaks oli kevadine kriis, mis jättis oma jälje igale poole ja mis on jätkuvalt siin.
Väljas on hämar ja puhuvad nukrad sügistuuled. Külm vihm sajab kividena taevast alla ja niisutab juba niiskeks muutunud silmi. Südames on tunne, et midagi on reedetud. Jahtunud leegid hoiavad hinge oma meelevallas, sest kaugele on see liikunud Jumalast. Jumalast, kui sellest, mis on kõige väärtuslikum.
Mis on tegelik põhjus, miks me hingame ja loodame?
“Everyone, deep in their hearts, is waiting
– Haruki Murakami
for the end of the world to come.”
Külmem kui ülalpool kirjeldatud tunne, on tehnoloogia. Tühjus, mis on efektiivsuse ja digitaalse inimestevahelise kontakti taga, ilmneb viitega. Pandora laegas, millel puudub tagasipööramise nupp. Progress.
Ennustan kohvipaksu pealt, et kui isolatsioon ja digisuhtlus peaks jätkuma, kui nägu peab peitma maski taha, kui distantsõpe on, et jääda, kui küünarnukitervitus uuesti aktualiseks muutub, siis saab ohust olulisemaks füüsiline kontakt – ükski loom ega inimene ei suuda normaalseks jääda füüsilise kontaktita, analoogse pilguta ega vahetu naeratuseta.
Artikleid läbis üks positiivsena näiv noot – tehnoloogia aitab hädast välja. Aitaski, aga tegelikult pole ju keegi vaimustatud veetma rohkem aega ekraani taga ja taluma tõrkeid, emotsionaalseid hangumisi, ebasünkroonsusi. See on nagu halb unenägu.
Selle põhjal ennustaks veel, et analoog tuleb tagasi, aga pigem on see nostalgia rõivais lootus. Ent mine sa tea, sõltub ju see meist endeist.
Töö kulges suuremalt osalt üks maal päevas, sest tähtaeg ei halastanud. Piits ja präänik. See ajanappus pani tegutsema effektiivselt, keskendudes vaid põhilisele.
Sellise tempoga tuleb usaldada oma kõhutunnet, sest vastasel juhul kukub kõik kokku. Kas saanuks paremini? Ikka, kuid antud piirangute juures mitte.
Inimese nägu peegeldab nii palju. Seal pole vaid elatud elu, vaid 3 miljardit aastat edukat evolutsiooni ja kirsiks koogil on pilk, mis suunatud tulevikku. Nägu on midagi, mis lummab. Samuti potensiaal ja jumalikkus, mis on iga näo taga, olgugi, et kardame seda nagu vanakurat välku.
Süngus ja kannatus on kõige ilusa vari. On mingi tähendus, mis otsib leidmist. Janu tõe järele.
Päris lõppu pole keegi elav veel näinud. Kõik muu tundub triviaalne.
